Seekordne 1.-2. juuli toimunud HRL oli oma järjekorralt 21. Festival toimus eelnevalt juba nädal aega kestnud kuumalaine ajal, aga õnneks oli nii reede kui laupäev muhe pilvekate. Otsest päikest oli vähe ning festialale võis kaasa võtta oma veepudeli. Esinesid mitmed maailmatasemel bändid. Ma ei tea, kas rahvast oli kokku rohkem kui muidu, aga nägin päris mitut tuttavat, keda muidu võib-olla iga laager ei kohta. Ilmselt võib kassi kohe kotist välja lasta ja öelda, et paljud tulid Devin Townsendi kuulama. Ik
Käepaela saamiseks ja festi alale jõudmiseks oli püsiva suurusega 30-minutiline järjekord. Iseenesest võiks käepaelavahetajaid olla ehk üks lisaks, kuid tegelikult järjekord läks väga mõnusalt. Jagati kavasi. Sai mõelda, mis lahedad bändid kõik ees ootavad. Vaadata, kas äkki kohtab mõnda tuttavat. Festi alal oli igasugu kirevaid telke. Nailboardi telgist sain NBS-i 1995nda aasta retrokasseti “99”. Aaaairpoooort!
Pealava oli varasemast madalam. Pildistada ja esiridadest bände näha oli seetõttu parem. Samas see tähendas, et kaugelt, eriti helipuldi ees olevast maapinna lohust, oli vähem näha. Plussid-miinused. Uued olid ka lavapiirded. Eks vanade piiretega oli palju nostalgiat, aga nad olid suhteliselt ära vajunud. Mulle muidugi meeldis, et vanade piirete piirdeserv oli kandline, aga ehk see ümmargune on ohutum. Nüüd tuleks veel need uued piirded mustaks võõbata ja siis võiks täitsa lahe olla.