frontpage
Viimase paari kuuga on maailm pea peale pööratud. Ilmselt muidugi mitte kogu maailm, sest vaevalt et suur hulka Aasiat, mõlemat Ameerikat ja Aafrikat see Ukraina-Vene sõda väga huvitab või puudutab. Nagu meie oleme olnud suhteliselt kaugel sellest, mis toimub nendes kohtades. Jah, Põhja-Ameerikas ilmselt mingi huvi on, aga see jääb neist ka siiski kaugeks. Veidi kummaline on sotsiaalmeedias vaadata toiduretsepte, Oscarite gala probleeme või ka nt keskkonnateemasid – viimane võiks ju ometi mind kõnetada.
Lihtsalt minu jaoks on see sõda liiga lähedal, liiga kohal. Võib-olla olen ma liiga palju põgenikele silma vaadanud, nende lausehaaval mitme kohtumise jooksul saadud lugusid kuulnud, nende koduigatsust tajunud. Mu viimase paari kuu eelarvest on neile kulunud ilmselt rohkem, kui oma oma söögiraha on olnud. Üksi ei kulu väga ja järeltulija on Kaitseväes enamuse ajast. Ja selles konteksis, ei, ma ei mõtle liiga palju sellele, et ta on aega teenimas, kui Euroopas on sõjaolukord. Nagunii elan hetkel päevakaupa.
Aga siis ma tulen koju ja olen ise seesmiselt pooltühi. Mu viimase kahe kuu lugemistempo on üks kerge raamat nädala-pooleteise peale. Aasta algus (ja üldse talvine poolaasta) on muidu ca raamat kahe-kolme päevaga. Nüüd aga vahin lehti ja tekst ei jõua kohale. Toksin telefonis värvimisäppi, vahel panen mingi kerge seriaali jooksma. Ja mõtteid ei ole. Aga see pole nii, nagu mediteerides, et kerge ja vabastav, pigem vastupidi. Hommikuks on tavaliselt parem, nagu ikka. Aga mitte alati ei ole hommik õhtust targe
frontpage